Tänases päevas on inimestel sageli ettekujutus, et on olemas asju, millel on vägi iseeneses. Olen nooruses seda isegi arvanud ja mul võttis palju aega selle narrusest arusaamine. Selline „harripotterlik“ lähenemine on vägagi levinud ja paljud inimesed püüavad ennast ümbritseda “pühade esemetega”. Olen kohanud inimesi, kes jooksevad jalad rakku, et saada pühitsetud palvehelmeid, kristalle, tükke artefaktidest või ehitistest, et neid siis härdalt taskus kanda või kaelas hoida ning seeläbi loodetakse saada kaitset mingisuguse kurja vastu või pelgalt loota „kõrgematele jõududele positiivselt silma paista“. Sageli omamata vähimatki ettekujutust kes-mis-miks-milleks see kõrgem jõud on.
See fenomen ei ole uus ning on läbi aja ka erinevad varjundeid kandnud, kuid oma põhiolemuses on see ikkagi vale, ebatõene olnud. Ja seda mitte sellepärast, et esemetel või artefaktidel ei võiks olla väge vaid pigem sellest kuidas see vägi neisse saab. Mis on muna ja mis on kana.
On inimliku nõrkuse tunnus otsida abi või jõudu mingist asjast, sest see protsess toimib veidi teisiti. Kui püüda teemale läheneda religiooniloolisest aspektist, siis artefakt saab tähenduse inimesele läbi inimese enda usu. Tähtsust ei oma religioon, saati siis konfessioon. Hetkel räägime vaid usust kui irratsionaalsest, idealistlikust maailmamõistmisest. Vaid inimese usk annab tähenduse ja selle läbi ka väe mingile objektile. Kuna inimene omab vaba tahet ja seeläbi valikut kas liikuda Jumalas või Jumalast eemaldudes, siis see sama vaba tahe määratleb ka inimese väärtuste ruumi. Läbi väärtuste ruumi, aga toimub ka interaktsioon erinevatesse objektidesse, sealjuures ka asjadesse, mis on meie ümber. Osad neist asjadest ei oma meile otsest praktilist tähendust, kuid inimene võib läbi oma väärtuste ruumi neile anda tähenduse. Läbi selle tähenduse saab see objekt inimene jaoks oluliseks, justkui omandab väe andmaks oodatud abi. Alles seejärel saab see objekt mõjutada inimest, anda talle keerulises olukorras tuge, kuid seda mitte selle läbi, et objektil oleks mingit väge iseeneses vaid selle läbi, et objekt tuletab meelde, intensiivistab neid aistunguid ja reaktsioone (nende hulgas ka usul põhinevaid, on see usk siis millesse iganes), mis mõjutavad inimese irratsionaalseid, idealistlikke kogemisi. Omal viisil saab tõmmata paralleeli platseeboefektiga. Tänapäevases arusaamas ei ole platseebo puhul enam tegemist (enese)pettusega vaid tegemist on välise abi asendamisega sisemise abiga, mille genereerib usk. Sellest tulenevalt on platseebo väga oluline termin ja mehhanism ka väljaspool meditsiini. Ehk siis „бережёного бог бережёт“.
Kuidas siis toimub asjade väestamine? Ülaltoodud näide palvehelmestest on sarnane erinevates religioonides. Palvehelmed iseenesest ei oma mingit muud väärtust kui vaid on tavalisel tööriistal. Puusepp hoiab väga oma kirvest ja seda mitte sellepärast, et kirvel oleks iseeneses jõud midagi anda (väljaarvatud mõned muinasjutud) vaid kirvega saab puusepp teha midagi, millel on väärtus, tuginedes sealjuures omandatud oskustele. Sama kehtib ka palvehelmeste kohta. Vaid neid kasutades palveteks saab teoks väärtus ja see on palveväärtus, mida aitasid saavutada palvehelmed, kuid palve tuli inimeselt Jumalale ning Jumalalt armu näol väelike toimetena inimesele. Nii see toimib religioonilooliselt ja mitte teisiti (Griffindori ümbrus väljaarvata). Nagu näeme, siis palvehelmestel enestel puudub roll väärtuste loomisel või isegi vahendamisel. Seeläbi on nende näiteks kaelas kandmine õigustatud vaid siis kui selle eesmärk on kerge kättesaadavus palveks. Kui seda pole, on see lihtsalt narrus.
Siit me näeme, et väärtust kandvast objektis taandusid palvehelmed väärtust vahendavaks tööriistaks. Seega kui keegi põletab mõnda pühakirja, siis kurja sündimise hetk ei ole mitte see põletamine vaid hetk kui see inimene on pöördunud ära oma Jumalast andumaks pisikestele, isiklikele pahedele, et saada naudingut või tõsta enesehinnangut läbi teiste alandamise või hullemal juhul hävitamise. See on iseenesest tugeva alaväärsuskompleksi ilming ja selle pideval kordumisel viitab ilmselt olulisele häirele, mis omakorda vajab kindlasti ravi. Ravi ei pea olema meditsiiniline, võib olla ka milline iganes ühiskonnast eemaldamine. Sest pühakiri iseeneses, pelgalt asjana (on ju tegemist mingile materjalile kantud kirjamärkide kogumikuga), ei oma väärtust vaid saab väe läbi inimese väärtuste ruumi, kuid selle ruumi loob ja sellest saab osa inimene ikkagi ise, omast vabast tahtest tuleneva soovi läbi järgida oma Jumalat. On see siis Kolmainu Jumal, Allah, Maaema või mingikujuline Buddha. Muna ja kana ei vaheta kunagi kohti, olenemata religioonist, mütoloogiast või muust idealistlikust õpetuste kogumist, mida järgitakse.
Siit me võime näha, et artefaktide hävitamine või valekasutus ei muuda mingilgi moel neid väärtuste ruume, mis annavad neile artefaktidele tähenduse. Seega on need tegevused mõttetud, tähenduseta tegevused, mis kõige enam võivad omada vaid meediaväärtust. Sellest on andnud tunnistust, läbi ajaloo, ka erinevad religioosselt mõtestatud rüüsted ja puhastused, mis pole kunagi suutnud märkimisväärselt oma tegelikku objekti kahjustada, saati siis hävitada, aga see on juba teema egregoridest ja sellest kunagi hiljem.
Lisa 19.04.2017 (tuginedes vestlusele Ioani ja Marikaga)
Toodud mõtisklus ei ole mõeldud pisendamaks reliikviate ja pühitsetud artefaktide tähendust. Autor on kaugel ikonoklasmist ja esemete tähenduse muutumise eitamisest läbi pühitsemise. Tuleb lihtsalt tähele panna muna ja kana klauslit. Asjadel on maailmas oma kindel viis olla ja teisti nad ei ole. On normaalne, et üks kummardab oma Jumalast seatud pühadust, kuid eesmärk ei ole mitte kummardamine vaid läbi kummardamise ühe osaduse suurendamine tema Jumalaga. SEE ON EESMÄRK ja seda ei saa ega tohigi keegi pisendada. Ülaltoodud mõtiskluse eesmärk on püüd vältida, et viis muutuks eesmärgiks iseeneses. Miks on see nii, sai mulle selgeks viimasest “Plekktrummist” kus Kalle Kasemaa sedastas lääne ja ida filosoofilise mõtte hiliste trendide erisuse läbi epistemoloogilise ja ontoloogilise vahekorra. Me tegeleme liialt viisidega ja küsimustega mil viisil ja kuidas. Oleme unustanud tegeleda küsimustega kes, mis ja miks.
Aulise isa Ingmari kommentaar:
Arusaadav ja ammendav. Deskripitiivne ja proklamatiivne.
Lugemise ajal turgatas mulle meelde see, millele pretendeerivad kolm abrahamiitlikku religiooni: juutlus, kristlus ja islam. Nimelt see, et usk Jumalasse on teistsugune reaalsus, kui muud, inimese enese usu jõuga sooritatud tähenduste loomised. Uskuda Jumalasse saab vaid see, kellele Jumal on end ilmutanud ning andnud selle uskumise võimaluse. Seetõttu nimetatakse neid religioone ilmutuslikeks. Kas niisugusest usust saab ka loobuda, ilma Jumala loata, ma ei oska öelda.
