Minu käest on sageli küsitud, kuidas saab uskuda seda mida ei ole olemas ja miks peaks keegi uskuma.
Osa vastusest on küsimuses sees – mitte KEEGI ei usu midagi sellist, mida ei ole olemas. Lihtsalt erinevatele inimestele on maailmas olemas erinevad asjad.
Neil asjadel on üks ühine omadus – nad on olemas. Mõistustki pole keegi näinud ja katsuda saanud.
Teiseks, miks PEAKS keegi uskuma? Jällegi – ei pea. Kes on Jumalat tundnud see usub, sest teisiti pole võimalik. Samuti on ka armastusega. Seda ei pea tundma, mõned ei tunnegi kunagi, kuid kes on kunagi tundnud, see… Kuid samuti, paljudele piisab vaid kirest.
Nii see maailm kord juba on. Kuid see maailm on üks kõigile ja see teadmine on oluline.
Kommentaar kõrvalt: Kuhu ritta paneksid juutide ja illuminaatide vandenõud? Olemas pole, tundnud pole … Ometi, oi kui paljud usuvad.
Nagu ma juba ütlesin – erinevate inimeste jaoks on olemas erinevad asjad. Sama maailm, erinev variatsioon. KUID see erinevus on olemas vaid inimese enda jaoks. Seega – Bavarias sündinu on ajalooline fakt. Fakti kohta üldiselt ei öelda, et usun seda… Lisaks on maailmas palju sellist, mida me arvame, et ei ole tundnud. See on juba taju ja informatsiooni piiratuses kinni.
Kommentaar kõrvalt: Jah, nagu ütles kunagi üks mu endine õpilane: “Pole vahet, kas Carlos Castañeda elas selle kõik, millest ta kirjutab, läbi reaalsuses või oma fantaasiates, kuid ta elas selle läbi.”
Baierimaal sündinu kohta kaldun arvama, et suur osa vandenõuteooriate sõpradest usub pigem tõlgendusi, kui fakte.
Kommentaar kõrvalt:: Uskumise definitsioon ongi ju milleski kindel olemine hoolimata tõendite olemasolust või nende puudumisest. Lihtne.